Maalt linna

Kultuurielu

2012-01-15T13:11:00.000-08:00

Poole aasta jooksul olen tänaseks jõudnud mõned korrad kinno, lugematul korral tantsima ;), kolmel korral kontserdile ning ühte muuseumisse. Ei teagi, et kas kultuuri on nüüd sel viisil vähe ammutatud või parasjagu. Ülemäära palju kindlasti mitte J Aga kui arvestada töö lõppematut kogust ning asjaolu, et vahepeal on näiteks ka kolm korda Poolas käidud ning erinevate vaatamisväärsustega tutvutud, siis algus ei ole paha olnud.

Kaks kontserti on olnud kohalike ansamblite esituses. Esimesel korral viis sõbranna mind kaasa kuulama Milow`t.

See mees on nüüdseks muidugi tuntud juba laiemalt kui ainult Belgia (flaami) kogukond. Elamus oli sama, mis unustamatu James Blunt´i puhul – cd´d kuulates arvad, et tuleb unelev ja rahulik kontsert, aga tegelikult rabatakse sind puhta rokiga J Ja nagu Jamesigi puhul – Milow oli ükshetk publiku hulgas ja käega katsutavas ulatuses. Ainuke mõtte, mis sul sel hetkel peas on „isaandjumal! Issandjumal! Ta on mulle niiiii lähedal! Mis ma tegema peaks!?!“ J

http://www.youtube.com/watch?v=b7GhrUaNDAI

Teine kogemus oli veelgi erilisem – belglasest sõber sõidutas mind lähedal asuvasse linnakesse nimega Namur [loe: namür], mis on Valloonia keskus. Kohalikus kultuurikeskus toimus bändi nimega „Kaptain oats“ esimese plaadi esitlus.

Bändi laulja on Belgias juba omajagu kuulsust kogunud osaledes erinevates talendi otsimise saadetes. Sain aru, et seeläbi on tal ka väike fännklubi välja kujunenud, kes järgnevad kõikjale . Nägin neid ka oma silmaga – 20pealine grupp noori näitsikuid, kellel osade laulude jaoks suisa koreograafia välja töötatud jms J Ettevalmistus oli tubli – said osta bändi logoga T-särke ja rinnamärke ja õlleklaasialuseid jms pudi-padi. Nigu päris! J

Kontserdist ei osanud ma palju oodata. Olin eelnevalt kuulanud mõnda tutvustavat lugu. Eeldasin, et tuleb pop-rokk muusika õhtu. Ja pettuma ei pidanud! Poisid olid noored ja elujõulised ja tahtmist täis! J Nautisid oma muusikat (mida eriti pillimehed väga hästi tegid) ja iseennast (seda muidugi eelkõige laulja näol ;) ja publikut. Lõppulugudeks oli rahvas nii kuumaks köetud, et hüpati toolidelt püsti ning lauldi, hüpati kaasa. Kogu üritusest peaks ka DVD tekkima, nii et võib-olla leian ka mina end sellest filmist J

http://www.youtube.com/watch?v=2LzLIr-ffyY&feature=related

Meil siin sajab...

2011-12-18T03:23:00.000-08:00

Nädal aega juba, enamvähem 24/7. Hommikul läbi pargi minnes saavad kontsad mudaseks, külm ei ole, aga niiskub poeb sügavale kontidesse, nina tilgub kogu aeg! Lisaks vihmale kihutab mööda tänavaid tugev tuul. Ühel öösel on torm nii vali, et ärkasin akende lõgisemise ning kahtlaselt monotoonselt korduva heli peale… tilk, tilk, tilk… Lõin tuled põlema ja avastasin, et mu voodi üks äär on tsipake märg, sest lagi selle kohal laseb vett läbi! Ega keset pilkaselt pimedat ööd ei ole sellega eriti midagi ette võtta - nihutasin voodi märja koha alt eemale ja magasin edasi. Kuigi mõni arvas, et oleksin kohe pidanud omaniku kutsuma J, et hiljem ei peaks tõestama, et see ausõna juhtus ja ei olnud minu unise aju kujutlem….

Hommikuks oli anomaalsel moel kadunud elekter kahest laelambist. Seinakontaktid toimisid ja elutoa lambid ka. Kirjutasin siin haldurile raporti ja palusin abi. Vastuseks paluti saata pildid… no selles ma saan aru, et saada pilt tilkuvast laest (mis muidugi sel hetkel enam ei tilkunud, aga vähemalt vesine jutt oli veel näha); aga milleks on vaja pilte täiesti korralikest lampidest… fotoga on nats keeruline edasi anda tõsiasja, et pirnid selles ei põle ükskõik kui palju seda lambilülitit klõpsutadJ

Igatahes on lootust, et nädal pärast vahejuhtumit tuleb keegi meistrimees asja kaema.

Aga praegu sajab lund! J Laia ja vesist. Esimest korda juhtus see õhtul, kui meie esinduses peeti eestlaste jõulupidu. J Teed olid lörtsised ja libedad, liiklus jooksis umbe. Hommikuks oli muidugi enamus sest sulanud ja ainukeseks tunnistuseks olid märjad lumekatted autodel.

Kas on lootust, et jõulud tulevad valged? J

Kirju sügis Brüsselis

2011-11-13T12:17:00.000-08:00

Brüsselisse on saabunud sügis. Hommikul peab kindad kätte venitama õhtuti koju jõudes on kõrvad punased peas. Aga kui Eestis on pigem kevadilmad heitlikud, siis siin näib see ütlemine kehtivat sügise kohta (kevade kohta ma ei oska veel kommenteerida :) ). Juba mitmes nädalavahetus möödub meil nii, et laupäevaks võtab soojus tuurid üles, vahel viskab isegi +19ni välja (novembrikuus!?) ning päike särab ja sillerdab. Kuna aga laupäev on teadupärast ainuke päev, kus ristiinimene (loe: töötav kodanik) poodi jõuab, et end järgmiseks nädalaks toiduva varustada ning kuna see jahiret võtab ikka mitu tundi (sest sa ei ole ainuke näljane), siis palju seda suve viimast hõngu nautida ei jõua. Nii on juba mitmeid kordi tehtud plaan, et võtame siis pühapäevast viimast ja lähme linnast välja ning naudime soojust ja loodust.... Aga võta näpust! Pühapäeviti saabub jälle reaalsus - kraadiklaas kukub alla 10 pügala, linna katab udu, ainuke mõistlik tegevus näib olevat jääda koju ja oleskleda (või õppida prantsuse keelt ;) ).

Lisan siia ülesvõtteid sügisesest Brüsselist. Tegelikult on see kirju ja ilus ning kui Juubelipargis puud lehtedest paljaks jäävad, siis annavad värvi nood ererohelised kõvahäälsed papagoid.

Parc de Bruxelles

Kunstberg

Kathedraal

Tervuren`i park

Palais de Justice vaateplatvormilt

Le français - mon amour

2011-11-12T13:18:00.000-08:00

Sellest on nüüd juba kuuaega, kus ma olen igal teisipäeva ja neljapäeva hommikul end koos kukelauluga (Loe: armutu äratuskella helina peale) üles ajanud, et olla kell 8:00 prantsuse keele tunnis! Kui välja arvata, et selline varajane kellaaeg nõuab omajagu enesedistsipliini ja pealehakkamist, on senimaani need 90 minutilised keeleväänamised päris meeleolukad olnud! J

Meil on särtsakas Alžeerias sündinud itaalia-prantsuse päritolu õpetajanna, kes enamuse ajast lobiseb prantsuse keeles ja vabandab oma halva inglise keele oskuse pärast. Õpilased esindavad edukalt Brüsselit kui rahvaste Paabelit – eesti, leedu, sloveenia, küprose, malta, poola, hispaania, horvaatia, ungari… Esialgu olin üsna pahane osade „valealgajate“ peale, kes tulevad minu kui purualgaja tundi ja hiilgavad siis seal juba sellega, et oskavad öelda „mina töötan ajakirjanikuna“ või „mina elan brüsseli linnaosas x“ vms! Pikapeale olen nendega harjunud. Eks see sunnib ka mind rohkem pingutama. Pealegi olen nüüdseks aru saanud, et me oleme ikka üks paras kamp udupäid seal – ma arvan, et me oleme oma ettenähtud programmist ca poolega maas, sest me peame kõike kolm korda kordama J

Aga ohh seda prantsuse keele keerukust! Milleks teha asja kergeks kui näiteks ühe küsimuse saab esitada ca kolmel erineval moel a`la „Kus Sa elad?“ (familiaarne vorm); „Kus elad Sa?“ (viisakusvorm); „Kus Sina ka elad?“ (eriti elegantne vorm)!? PS selle elegantse vormi moodustamiseks kasutatakse mingit täiesti tõlkimatut sõnaühendit, sest see lihtsalt kõlab ju kaunimalt…

Lõbusaimad on muidugi need tunnid, kus me püüame erinevaid tähti ja täheühendeid ja sõnu hääldada. Ükskord pidi meie õpetaja naeru pärast kolmeminutilise pausi tegema… me lihtsalt kõlasime talle nii uskumatult naljakalt oma keeleväänamistega J

Ja siis need sõnad! Milleks peab kirjutama kuuetähelise sõna kui hääldad sellest ainult nelja? Või näiteks kirjutavad prantslased haigla „l'hôpital „, sest kunagi oli selle ülakoma asemel “s“, aga enam ei taha nad seda hääldada (ja kirjutada)!? Loomulikult kubiseb see keel kõikvõimalikest ebareeglipärasustest, nii et kui oled mingi loogika ära tabanud, siis naeratab õpetaja malbelt ja teatab, et aga see ei ole veel kõik ja põhimõtteliselt võite eelneva ära unustada…

Ühesõnaga oskan ma öelda mis on mu nimi, kus ma elan ja töötan ning mis rahvusest olen. Oskan küsida perekonnaseisu ;) ja kindlasti on paranenud üldine keelelest arusaamine. Kas ma seda keelt ka kunagi rääkima hakkan… ei usu! J

PS tomat ja mais on prantsuse keeles sama, mis eesti keeles :)

Kuidas Marina ja Ljuba kirikus käisid (e Brüsseli ööelu)

2011-10-29T04:37:00.000-07:00

Internetist võib leida terveid lehekülgi soovitustega, millist head ja löövat lauset kasutada kui esimest korda tüdruku (või poisiga) juttu teed. Siiamaani on mul meeles aastaid tagasi ühe noormehe poolt mulle ööklubis meelelt kõrva sisse sosistatud pick-up line: „Mis Su parfüümi nimi on, et ma teaks kainestusmajas neile öelda, millest ma joobes olen!?“… !? J

Siin Brüsselis kipuvad lähenemisviisid üsna üksluised olema. Põhimõtteliselt on kaks varianti – esimese asjana küsitakse, et kust sa pärit oled? Edasi arendatud versioon on, et keegi läheneb Sulle mingi prantsuskeelse lausega, mille peale sa ütled, et ei räägi seda keelt… ja siis küsitakse, kust sa pärit oled J Mõne aja pärast muutub see monoloog „ma olen pärit riigist x, ei ma ei tööta Euroopa Komisjoni jaoks, jah ma olen linnas uus jne, jne“ natukene tüütavaks. Eriti siin euro/kosmopoliitses linnas - ilmselgelt on enamus su teele sattuvaid mitte-belglased ja siin töö asjus, nii et mis seal vahet on, kus ma pärit olen!? Trotsi märgiks kasutame siis sõbrannaga aeg-ajalt „näitleja“ nimesid a´la mina olen Marina ja tema Ljuba. Ja kui keegi pakub, et oleme Poolast, siis noogutame rõõmsalt takka (sest kui me kord ütlesime, et ja-jah, muidugi oleme Saksamaalt ja pärast härrasmehe kiidulaulu „kui kaunid on Saksa naised“ ;), astus äkitselt ligi keegi teine härra ja küsis puhast saksa keeles „mis liidumaalt te pärit olete?“… loodame, et poolakate otsa ei koperda J ).

Mis mind aga ajendas seda sissekannet tegema oli asjaolu, et üle pika aja õue minnes sattusime kirikusse tantsupeole! Ma muidugi ei imesta enam millegi üle – korra kuus on lähedal asuva pargi muuseumis ka diskod J Aga see koht (ma sain aru, et ka tegelikult endine kirik) oli tõeliselt suurejooneline - kõrge, imeliste lühtritega, DJ otse kantslis plaate keerutamas,

tualetti minekuks pidid läbima kaugustesse suunduva kitsa kaarja võlviga koridori!

Nii et tasuhuvilistele soovitan – Spirito Martini, olge aga valmis ka soolasemaks piletihinnaks J

Aga et nüüd kohalike (või no Brüsselis elavate) poiste reputatsiooni natuke parandada ja näitamaks, et neil ikka on huumorisoon ka, näide ühest omapärasemast liginemiskatsest:

Noormees (prantsuskeelne tekst): „Bla-bla-bla“;

Marina J : „Vabandust, aga ma ei räägi prantsuse keelt“;

Noormees (kogu järgnev tekst inglise keeles): „Oi kui kahju! Mina ei räägi inglise keelt… Aga alati on ju olemas kehakeel!“ J

Rattasõit on ajavõit

2011-10-18T12:15:00.000-07:00

Nädalavahetus oli sügiseselt karge, aga päikeseline ning mätas kannatas veel istuda. Pärast lõunaks söödud liibanonlaste delikatesse ja väikest lõõgastumist pargis, arvas nädalavahetuseks Brüsselisse tulnud sõber, et sõidaks ratastega!? Mõeldud tehtud. Olin juba mõnda aega kiibitseva pilguga neid linnas siin-seal asuvaid rattaparklaid piielnud ning mõelnud, et kuidas see süsteem küll toimib. Sain siis võimaluse õppida kogenud rattalaenutajalt. Süsteem on lihtne – pistad ühe rattapargi juures oma krediitkaardi masinasse, toksid sisse koodid, otsustad, kas tahad sõita vaid päevakese (1.50 eur eest) või rohkem ning valid välja ratta. Vajutad õige numbriga posti juures nuppu ja ratas vabaneb lukustusest. Üldjuhul saad kaasa ka leistangi külge kinnitatud korvikese ja rattaluku. Ja siis läheb sõiduks!

Rattal oli kuus käiku ja liikus edasi üsna ludinal. Alguses tundus olemine nagu filmis – päike paistab, puude lehed on kirjud, sõidad juuste lehvides võõras linnas, käekott rattakorvis J Esialgsest plaanist, teha pargile ring peale, sai ambitsioonikam ettevõtmine – sõidame kesklinna, pargime ratta seal ära ja siis vaatame, mis edasi saab. Nimelt võid sa oma ratta kuhu iganes järgmisesse parklasse maha jätta ning paari tunni pärast kolmandast kohast uue võtta. Ja esimesed 30 minutit on tasuta.

Nagu öeldud, oli ilm kaunis ning ilmnes, et see mõte oli vist pähe tulnud nii mõnelegi teisele – võtame linnaäärest ratta ja sõidame melu sisse… Pärast kolmandat rattaparklat, mis oli täiesti täis, hakkas kerge frustratsioon tekkima. Paariline kaarutas ees nigu vanem tegija, vaata ise kuidas tuules püsid, autod tundusid nats liiga lähedalt mööduvat, mõned liiklejad olid leidnud üles rattakella ja kõlistasid seda maniakaalse järjepidevusega kui kaheks sekundiks liiga kauaks nende ette tuterdama jäid… ja kilomeetreid kogunes ka juba omajagu… Võtsime siis ette teekonna teise linnaossa. Muidu kõik tore, liiklus muutus hõredamaks, ainult et enamust teest oli kulgemine ülesmäge, ikka kohe nagu täitsa üles J

Lõpuks leidsime parkla, kuhu oma rattad ära saime panna ning võisime põskede õhetades tõdeda, et olime ootamatult hea treeningu läbi teinud J

Autoga Euroopa südames

2011-10-16T04:53:00.000-07:00

Elades mõne sõidutunni kaugusel Pariisist või Londonist või Saksamaa suurlinnadest, tuleb ka mitte just kõige suuremate sõidukogemustega juhile ükshetk peale kiusatus ära proovida, et kuidas oleks kui sõidaks nädalavahetuseks… teise riiki J Mina alustasin tuttavamast maast ja teedest – lükkasin ühel laupäevahommikul GPS seadme sisse ja alustasin teekonda Saksamaa poole. Belgiast ja Hollandist läbisõit ei tekitanud probleeme. Päike paistis, klappides kõlas Dago „joonistatud mees“ ja kilomeetrid aina kadusid. Vahepeal tegin endale ja autole tankimispausi, sest kui ikka poole ajast sõidad keskmiselt 140 km/h, kulub ka kütust kuidagi rohkem J Sõidukiiruse osas saavutas Bob justkui uue hingamise – 160km/h ei olnudki enam probleem (eriti allamäge J). Enne tuli minule „hirmu piirang“ ette kui autole võimete piir J (ema, kõik on korras, enamasti ma nii ei lenda J ).

Ja siis kui sihtpunktini oli jäänud veel 10 km ning GPS näitas, et ma peaks loetud minutite pärast kohal olema…. algas Saksamaa kiirteedele omane ummik…. Tunnike hiljem maabusin!

Tagasitee onliveelgi „põnevam“. Esimene seisak tabas mind kohe kui kiirteele välja jõudsin. Saksamaal sain veel paar korda mootorit välja suretada ja oodata. Üsna arusaamatud olid need ummikud - seisad, siis liigud mõne meetri haaval ja siis äkki hakkab kõik jälle laabuma. Ei ühtegi avariid, mis oleks liiklust pidurdanud, ei mingeid teetöid (vahepeal muidugi oli ka selliseid takistusi), lihtsalt autod seisavad ja tekitavad ummikuid…!?

Lõpuks, kui Hollandi pinnal olin, tekkis tunne, et nüüd olen kohe-kohe kodus! Aga võta näpust – vahetult enne järjekordsesse tunnelisse sisenemist jäid äkitselt kõik seisma. Pärast 10 min ootamist hakkas tee äärde paigutatud kõlaritest kostma hollandikeelset juttu. Kõrval autodes räägiti omavahel saksa keelt, sellest jutust sain nii palju aru, et tunnelis mingi suurem jama, keegi ei tea, millal avatakse ja seega on parem ümber sõita. Ja nii ma siis saingi kiirteel tagurpidi sõitu teha J Õnneks oli minu peatuskohast ca 150 m tagapool pisikene teejupike, mis suunas meid külavahe teele. Hollandlaste kiituseks peab ütlema, et reaktsioon oli kiire - juba olid välja pandud kollased ajutist ümbersõitu näitavad märgid. Minu GPS üritas mulle küll järgmise 20 min jooksul selgeks teha, et ma peaks ümber pöörama ja tagasi minema J aga ma ei jätnud jonni ja sõitsin teiste sabas. Tutvusin looduskaunite külakestega ning suu ammuli vaatavate kohalikega, kes polnud vist varem oma elus nii palju autosid korraga nende külast läbi sõitmas näinud J Kiirteele tagasi jõudes tegin mõne aja pärast peatuse, sest Bobiku kõht oli kahtlaselt korisema hakanud. Ja siis tankisin puhast kulda J No tõesti! Sellise hinnaga bensiin peaks vähemalt mingeid hõbedaosakesi sisaldama vms!?

Lõpuks oli Brüssel 40 km kaugusel ehk et käegakatsutav…. kui… röögatasin rooli taga kõva häälega „nalja teete vä!?“ ja istusin järgmises ummikus J Kohale jõudsin 2h hiljem kui GPS algselt lubanud oli…

Õppetund edaspidiseks - pikemale autoreisile võta kaasa ristsõna või sudoku vihikuid, lae oma muusikamasin ja veelgi parem – reisi koos seltskonnaga J

Kodutunne

2011-09-26T10:34:00.000-07:00

Olen jõudnud järeldusele, et kodu ei ole mitte seal kui „jope ripub“, vaid seal kus on kodu lõhn J No ja mis saab veel paremini kodulõhna tekitada kui ise tehtud toit – kui köögis hõljub hakklihakastme lõhn või ahjust tuleb välja juubelitordi jahust valmistatud õunakeeks! Ja kui sinna juurde saab süüa kodujuustu-tomati-kurgi salatit. Või ampsata kolleegi kohale tassitud musta leiba… IKEA heeringaga J

Jah, see kõik maitseb natukene teistmoodi ja ei ole päris „päris“, aga see kodu siin ongi nüüd natukene teistmoodi ja küllap ma ükskord enam ei pea kasutama toidupoodi või bensukasse sõitmiseks GPS-seadet, ja küllap ma ükskord oskan juba ise pakendilt lugeda, et tegemist ei ole mitte kanaliha vaid jänesega…!? ja ehk kunagi saabub ka aeg, kus ma ei pea sõbrantsile helistama, et saada teada kuhu poole joosta kui tuleb välja, et metroo täna ei sõida J

Ja lõppude-lõpuks – kes ei tahaks elada kodus, kus, kuigi kalendris on ees septembrikuu viimased päevad ja kell näitab kaheksandat õhtutundi, on õues ikka veel 22 kraadi sooja J

Riidevahetus ja brocante (e kirbuturg)

2011-09-25T08:16:00.000-07:00

Juba suvel, kui ma alles sisse kolisin, oli nurgataguse sõbrannaga jutuks, et septembris kunagi vallutab meie tänavaid kirbuturg. Sel pühapäeval see siis juhtuski! Juba päevi enne jäeti autoakendele lendlehti, mis hoiatasid, et 25.09 hommikul kell 5 peab olema auto mujale viidud, et teha ruumi turulistele.

Mõttes oli ka ise kamba peale platsike rentida ja oma ülejäägid tänavale laotada. Aga et kogu kraam „perekonnast välja“ ei läheks, tegime õhtu varem omavahelise riidevahetuse. Teate ju küll kuidas see käib – koguneb kamp enamvähem ühes suuruses naisi, võetakse kaasa hilbud (kotid, ehted), mis näevad veel viisakad välja, aga mida ise enam erinevatel põhjustel ei kanna. Meid sai kokku kuus eesti naist, kellel rohkem, kelle vähem kraami - millega sai vabalt katta kogu minu elutoa J

Traditsiooniliselt toimub enne proovima ja vahetama hakkamist riiete tutvustus – igaüks näitab oma hilbud ette, räägib päritolust, miks ise enam ei taha jms. Lugusid oli seekord seinast-seina. Alates lihtsatest põhjustest, et suureks/väikseks jäänud kuni selleni, et poiss-sõber käskis osta või et käisin sel ajal rokkariga või et kohver ei jõudnud järgi ja lennufirma rahaga oli vaja midagi selga osta. Peale tutvustusringi ja esimese hüüatusi: „Ahhh, see on täpselt minu oma!“; „Oot-oot, kõik saavad proovida, seejärel otsustame“ J, läks läbisegi proovimiseks ja kommenteerimiseks. Naiselikkus lõi lõkkele: „See ei ole üldse blondide värv“ (sest mina olen brünett ja tahan seda endale!); „See näib Sulle ikka täitsa suur olevat…“ (mis siis, et minule on see nats kitsas, ikkagi tahan endale!); „No kui Sina võtad selle, siis mina saan selle“; „No kus Sa sihukesega läheksid!?" (mina tean täpselt, kuhu ma selle juba homme selga paneks) jne, jne J

Õhus oli särtsu! Lõpuks oli kogu kuhil läbi proovitud ja jõud rauges. Vahepeal sai Eesti näkileivakesi söödud ja iseküpsetatud õunapiirakaid maitstud.

Siis saabus õhtu olulisim osa – kes siis ikkagi millele küüned taha lööb. Riidetükid, millele oli mitu kandidaati, topiti jälle selga ja näidati teistele ette, üldsus siis otsustas, kellel rohkem sobib J Lõpuks olid kõik rahul! Kasti täis jäi küll veel Eestisse saata ja abivajajatele jagada, aga tühjade kätega ei lahkunud keegi. Trikk seisnes veel selles, et pidid täielikult usaldama teiste pilku – sest peeglit ei olnud käepärast (kui aknapeegeldus välja arvata) J.

Et siis kastitäis jäi Eestisse saatmist ootama, sest olime koha broneerimisega hiljaks jäänud. See aga ei seganud meil pühapäeval kirbukal põhjalikult ringi kolamast. Juba pärast kaheksat tegi akna all vaikselt tuure koguv sumin mulle äratuse.

Tänavad täitusid tasapisi laialilaotatud kraamiga. Osta võis kõike – alates nõudest, riietest, kuni kasutatud tööriistade ja raamatute, vinüülplaatideni. Eelmisest õhtust oli soe sees, seega sai veel paar imeodavat ja kena asjakest juurde soetatud põhinedes ainult kaaslaste kommentaaridele J

(näiteid ostudest, endale (pöörata tähelepanu kingadele) ja pisematele)

Loomulikult sai turul ka keelt kasta ja liha/merekarpe/maise süüa. Meie tegime lõuna varasemast tuntud naabruses asuvas itaalia kohakeses, kus oli ka brocanti menüü ja sai plastiktopsist veni rüübata.

Ja veel üks väga oluline asjaolu, mis aitas ürituse õnnestumisele vägagi kaasa – väljas säras päike ja sooja oli üle 20 kraadi!

Nüüd on kell 17, aga turuliste ind ei näi veel lahtuvat.

Oivaline pühapäev! Ja ohh seda riidekuhja, mis kappi panemist ootab J Nii vähe on õnneks vaja!

Brüsselis juhtub...

2011-09-25T06:58:00.000-07:00

…kogu aeg juhtub midagi. Nt ühel päeval, pärast poolt päeva töögrupis, mõtlesin teel kontorisse lähedal olevast söögikohast läbi astuda ja midagi mikrouunis soendamiseks kaasa võtta. Olin oma karbikese täis ladunud ja lähenesin kassale, kui äkitselt kõik pimedaks lõi. Pärast 5 minutit sebimist selgus, et elekter niipea vist ikka ei naase. Kassatädi kaalus pilguga mu toidukoguse üle (sest kaalud ka ei töötanud), ning küsis mult minu arust liiga väikese summa J Kontorisse naastes selgus, et seal ei ole ka elektrit, telefonid enam ei tööta, e-kirju lugeda ei saa… Ja nii oli terves Brüsseli eurokvartalis! Pärast kuulsin lugusid, kuidas töögrupid istusid hämaras ruumis ja pidasid koosolekut või teised, kes panid paberid kokku ja läksid lugesid õues muru peal edasi. Metroo ei töötanud, tänavatel valitses kaos, sest foorid olid tummad. Mina helistasin kodus olevale naabrinaisele ja kui selgus, et meie oleme endiselt ühendatud eluks tarvilike võrkudega, läksin kodukontorisse. Elekter naases kella 17 ajal. E-kirjad hakkasid liikuma enne 21 õhtul. Hiljem selgus, et kusagil oli mingi alajaam maha põlenud.

Paar hommikut hiljem tööle kõndides möödusin järjekordsest liiklusummikust. Autod küll tuututasid ja osad juhid vehkisid rusikatega, aga esialgu ei osanud seda millekski eriliseks pidada. Kontorisse jõudes sain teada, et kui oleks kikivarvukile tõusnud ja nats ettepoole kiiganud, oleksin ühel peatänaval põlevat kummihunnikut näinud! Tänavapuhastajad näitasid sel moel oma meelestatust puhastusteenustega seotud reformi suhtes. Meie koosolekuruumis lõhnas kergelt kummitossu järgi ning pool päeva võis kuulda pea kohal tiirutavaid helikoptereid.

Positiivsematest juhtudest üks leidis aset reede õhtul. Aeg-ajal on siin õhtud, kus kogunevad rulluisutajad ja jalgratturid, välja tuuakse autod koos suurte muusikat üürgavate kõlaritega, kaastakse mõni korravalvur ja siis läheb kogu see killavoor mööda õhtuseid linnatänavaid uisutama, sõitma! Müra, mis nad tekitavad on kõva ja emotsioon tore J

Ise tehtud, hästi tehtud!

2011-09-18T09:11:00.000-07:00

Võib ju mõelda, et kui oled ostnud alla 20 eurose pisikese lauakese, siis selle kokkupanek ei peaks ülejõu käima ka üksikule naisterahvale. Ei käigi! Lihtsalt võtab pool tööpäeva. J

Tegelikult on muidugi imeline kuidas IKEA mööbli kokkupanemise jooniste tegijad suudavad nii loogiliselt mõelda ja selle kõik üles joonistada! Avad oma koju taritud karbi, leiad sealt oodatud ühe lauaplaadi ja nelja jala asemel eest mustmiljon väikest tükki. Kuna see ei ole sinu esimene IKEA karp, siis säilitad külma närvi ja võtad ette juhise. Ning siis nende piltide järgi hakkad oma lauakest kokku panema endale täiesti arusaamatus järjekorras. Nagu hakkaks koera joonistama nii, et alustad sabast J.

Esialgu läks päris libedalt, sest need joonised on tõesti head! Kuniks avastad, et pagan, seda pisikest kriipsukest oleks ka pidanud jälgima ja see auk on tegelikult ka joonisel pisut pisem näidatud kui teised jne, jne. Nii jõudsin protsessi jooksul ikka ca kolm korda mõned jupid jälle lahti kruttida ja otsast alata. Lõpuks aga paistis tunneli otsas valgus ning asetasin võidukalt lauaplaadi kokkukrutitud konstruktsioonile! Ilmnes, et tegu ei olnud valguse, vaid rongiga! J Kusagil oli ikka midagi valesti läinud ja plaat ei istunud korralikult peal. Kuna kellaseierid näitasid laupäeva õhtu 12ndat tundi (alustasin ca 20 ajal) ja ma pidin tegelikult pittu minema, lõin käega, lükkasin laua nurka ja panin läpaka peale.

Nädala jooksul jõudis mul siit vähemalt kaks kõiketeadjat läbi käia ja targutada, kuidas see „plaat ei näi hästi istuvat, kusagilt on vist midagi valesti!?“ J

7 päeva hiljem, kui olin närvi puhanud, kruttisin pool lauast uuesti lahti ja seejärel õigesti kokku. Nüüd on mul oma pisike (sõna otsese mõttes) kontorinurgake.

PS Kohtasin ühes klubis poissi, kes väitis, et ta on rootslane ja töötab IKEAs. J Mis oleks samaväärne „töökoht“ eestlastele? Kalevi kommivabrik?

IKEA ja kanged Eesti naised

2011-09-13T12:06:00.000-07:00

Kui Sul on Brüsselis oma liiklusvahend, siis on vähemalt kaks kohta, kuhu sa saad/pead nädalavahetusel minema – suur toidupood (sest nädala sees pannakse need nii vara kinni, et tööinimene sinna ei jõua) ja IKEA J

Nii seadsime ka meie nurgataguse sõbrantsiga end laupäeva hommikul mugavalt Bobikus sisse ja ootasime millal hr Kõps (GPS-seade) eluvaimu sisse võtab. Väljas siras päike ja päev tõotas tulla kuum (nagu hiljem selgus, siis +29!). Hr Kõps kasutas enamuse ajast käsklust „hoia paremale, siis hoia paremale“ ja nii me IKEAsse jõudsimegi. Minu peamine eesmärk oli leida külalistele sobiv magamisase. Pärast mõnetunnist eksponaatide vahel ringisahmimist, olime kahepeale täis kuhjanud ühe suure ostukäru ja kassast läbi tarinud mõned mööblitükid. Arvel oli kõige kallim artikkel sõbranna malmist ahjupott (kuigi ostsime ka nt riiuli ja kirjutuslaua!), aga mis ostmata jäi oli külaliste küljealune J

Järgnes missioon „katsetame, kas Bob on kummist“. Tuli välja, et on küll! Nüüd on teada, et hea organiseerimise tulemusena on võimalik sinna vajadusel sisse lükata ca 2x0,5x0,25m pakend + veel 1 kuupmeetri jagu kraami (+juht ja kaasreisija; kui kaasreisija maha jätta, siis veel rohkem kraami!). Pärast kokkuahnitsetu autosse pakkimist, nautisime lõunasöögiks rootsi lihapalle ning tegime väikse tiiru toidunurgas, kus leidsime minu ärevate hüüatuste saatel päris heeringad (marineeritud küll ja purgis).

Siis saabus päeva keerulisem osa – kogu see kupatus oli vaja ära jagada kahe kodu ja teise ning kolmanda korruse vahel. Mis muuhulgas tähendas, et kõrvaltvaatajale oleks avanenud päris naljakas pilt – kaks blondi suvistes seelikutes, püksikestes neiut trepist üles venitamas „ma ei tea kui rasket!“ 2m pakki, ise aeg-ajalt itsitamisest ära nõrkedes J Taaskord pidas paika ütlus „tugevad, töökad eesti naised“!

Kastid on kuum kaup

2011-09-11T08:19:00.000-07:00

Istun siin juba kuuaega oma nüüdseks tühjade kolimiskastide otsas (või no pigem sokutan neid ühest nurgast teise, et elamises korda saavutada) ja ootan, millal kolimisfirma neile järgi tuleb, nagu algselt lubatud. Kolm korda olen helistanud, kolm korda öeldi, et võetakse kohe-kohe plaani, ühe korra kirjutasin, sellele enam ei vastatud… Mis seal siis ikka, peab järgmisel kollase koti päeval (s.t päeval, mil paberprügi üles korjatakse) oma kastid tänavale sokutama ja lootma, et prügimehed ei pahanda selle koguse peale…

Nüüd aga ilmnes, et olen vist piisavalt palju hädaldanud oma kastikuhja üle – esmalt ütles paar sõbrannat, et pane nende jaoks igaksjuhuks mõned kastid kõrvale ja siis sain kõne ühelt koju tagasi kolivalt hispaania tüdrukult, kellel oli just täpselt selliseid kaste vaja! Oli kahe minuti pärast mu ukse taga ning hetk hiljem vaarus kitsaid koridoritreppe pidi manööverdades suure hunniku kastidega minema J Vastastikku kasulik tehing! Kodu näeb välja juba nagu päris!

Sõidukid ja load

2011-09-11T08:09:00.000-07:00

Septembri esimesed päevad on nii töised ja tihedad olnud, et pole aega ninagi nuusata! Aga et kõiki juhtumisi mitte maha magada (vaikida), püüan blogiga tasapisi jälle otsa peale saada.

Auto siiajõudmisega seoses tekkis vajadus hankida ka parkimiskaart, millega võid oma kodu juurde kuuluvas tsoonis tänaval tasuta parkida. Ja see parkimine on sõnaotseses mõttes justkui tasuta – 1 aastane elaniku parkimiskaart maksab 10 euri!

Uurisin eelnevalt naabritelt ja netist, et kuhu minna ja mida teha. Lasin meie maja prantsuse keele spetsil endale vajalikud väljendid paberile kirjutada ning olin valmis oma kommuunis tunde veetma. Linnalegendid (ja praktilised kogemused) rääkisid, et kõigepealt pead ootama, et saada number, siis kui oled selle saanud, ootad kuniks sind kassaaugu juurde lastakse ning siis võtab asjaajamine veel pooltunnikest aega…

Kirusin end mõttes metroos, et miks ma mingit lugemismaterjali kaasa ei võtnud ning palvetasin, et teenindajad ometigi mõne sõna inglise keelt räägiksid. Turvad juhatasid mind lahkelt üles ja vasakule. Numbreid jagava masina taga järjekorda ei olnud. Tuba oli rahvast mõõdukalt täis. Kassaauke kaks. Platool nr 4035 ja minu näpus 5028… Kõlas kurjakuulutavalt. Istusin maha, et siis kohe uuesti püsti hüpata, sest ühest august kummardas välja blond provva ja seletas ilmselt mulle midagi. Lähemale astudes selgus, et provva räägib vabalt ka inglise keelt ja ta üritas mulle selgitada, et ma võin ju siin istuda, aga neil IT-süsteem katki ning kui kell nüüd 13 kukub, siis on tänaseks teenindusaeg ka läbi (kell oli 11:45). Küll aga oli ta nii lahke, et pakkus, et vaatab mu paberid üle, kas kõik olemas ja korras.

Sellest hetkest hakkas vanker kraavi poole kalduma. Provva sai nimelt teadlikuks, et mu autol on mingi imelik roheline paber (kohalikud tehnilised passid on vist roosad), vale numbrimärk ning ma ise ei ole belglane ning ei tööta ka Euroopa institutsioonide jaoks. Otsus oli kiire ja ühene - ma ei seda kaarti saada enne kui olen auto Belgiasse ümber registreerinud… Ilmselt tekkis mul sel hetkel silmisse kergelt verejanuline ja sõjakas pilk, sest ajus oli vaid üks mõtte „Ärge te mul hakake! Küllap ma juba tean teid -alguses ei ole midagi võimalik ja siis äkitselt kõik juhtub!“ Viitasin oma diplomaatilisele Belgia ID-kaardile, rääkisin, et teised eestlased on saanud, tõin esile loogilise väite, et ümberregistreerimine võtaks aega, aga ma ju ometigi tahaks täieõigusliku elanikuna juba parkida, ei liikunud kassa juures sammukestki. Provva vaatas, et nii kergelt must ei pääse ning marssis bossi juurde, hoiatades mind, et kui boss tuleb, siis räägib too ainult prantsuse või hollandi keelt ning et üleüldse ei või tema ka minuga inglise keelt rääkida… „Ei ole võimalik, et minuga juhtub!?“, vasardas peas. Bossi juurest tuldi aga tagasi vägagi kiirelt ning teatati naeratades, et ma ikkagi saan saada selle kaardi… Aga IT-süsteem on ikka maas ja nii ei saa kontrollida kõikide vajalike andmete olemasolu.

Läksin istusin oma kohale tagasi tajudes, et olin saanud kõigi ruumis viibijate huviobjektiks. Kell oli 12:05. Viie minuti pärast paluti mind uuesti letti ja siis selgus, et kuna mind elanikeregistris ei ole, pean tooma tööandjalt tõendi, et ma ikka tõesti töötan siin ja elan aadressil, kuhu parkimiskaarti soovin. Lõpuks veel vabandas, et ta alles algaja ning ei tea hästi neid asju.

Ma polnud pahane ning see, et ma uuesti pean naasma tundus pigem reegel kui erand ning seega ei võtnud südamesse. Järgmisel päeval naastes võttis kogu protsess vaid15 min J Töö kiire ja korralik ja Bobikul on nüüd seaduslik õigus maja ees tänaval seista. Ja mitte ainult minu maja ees – kuulume kesklinna piirkonda, mis tähendab näiteks, et ma võin minna ja parkida ka oma kontori ees, mis on siit mõned kilomeetrid eemal!

Olles tollel hetkel juba linnas, otsustasin minna ja endale ühistranspordi kuukaardi ka ära teha. (seda igast putkast osta ei saa, pead minema septs kontorisse). Kukepea, mõtlete? Kus sa sellega – selle magnetkaardi (kuhu peale muideks pannakse ka sinu pilt ja nimi) hankimiseks kulus ca 1,5h J Huvilisi oli järjekorras nii palju! Nii et Belgia (ikk aveel) üllatab igal sammul!

Puhkus sai nüüd päris läbi

2011-08-29T13:37:00.000-07:00

(taustal kõlab Mahavoki „Kaugel maal“)

Uskumatult vähe on vaja, et hakata hindama kõike, mis kodune, tuttav ja hää! Olen ju ennegi Eestist nädalaid ära olnud, aga seekord oli tagasiminek eriliselt tore ja meelierutav. Kõik oli nii lihtne – oskan keelt J, hinnad on väiksed, tean kuhu minna ja mida teha, sõbrad ja pere on kallimad kui kunagi varem. Lisaks kirsina tordil ilus ilm!

Aeg kadus sõrmede vahelt. Kuue Eestis veedetud päeva sisse mahtusid erinevad kohtumised armsate inimestega, VFO-kate kogunemine, ema sünnipäev, klassi kokkutulek, marjakorjamine ja muru niitmine, hambaarst ja juuksur, shopping ja hilisõhtused vaated Tallinnale…

Ilus oli J

Siis aga hakkas Bobiku elu suurim seiklus – 2000 km retk Tallinnast Brüsselisse. Kõik laabus libedalt. Bobik sai vahepeal paari päeva kaupa suurlinnade hotelli parklates hinge tõmmata, et siis kiirteedel endast kõik anda. Saksamaal ta jõud mõnevõrra rauges – kiirus võib ju olla piiramatu, aga auto enda võimed seavad ükshetk ikka piirid J Nii et ca 140, max 150, optimaalselt 130 km/h on Bobiku jaoks piisav.

Mõned võtted teekonna kirjeldamiseks.

Tööd sai tehtud ka puhkuse ajal ;) (Helsingi vabaõhumuuseumis)

Päikesevarju uus mood:

Soome jääb seljataha:

Stockholmis oli aeg valmistuda talveks:

Vasat nägin esmakordselt:

Rootsi ida rannik oli täis võluvaid väikelinnu ja viikingite müstikat:

Malmös tekkis mul miskipärast tunne nagu oleks Taani jõudnud:

Kopenhaageni olid vallutanud elevantsid (mina suutsin poseerida ca 14ga neist):

Kahte enamkülastatud objekti käisin kaemas - Merineitsit ja Christianshaven`it:

Ja õlut jõin (lemmiklause Carlsbergilt - Well done is better then well said! ;))

Hamburgis külastasin kanarbiku/kadaka välja (Lüneburger Heide) ja shoppasin oma kalli "õega":

Ja lõpuks jõudsime kohale:

Ja imekombel sai puhkuse lõpuks Brüsselis veel 28 kraadist kumma nauditud!

Esimesel töönädalal õnnestus veel korraks Eestisse põigata, pere sünnipäevadega selleks aastaks ühele poole saada ning veenduda, et jään armsaid inimesi igatsema.

Nüüd aga tagasi tööle! Ja uued seiklused Brüsseli koridorides on juba alanud! :) Nendest aga järgmisel korral.

Suvepuhkusele

2011-07-31T11:59:00.000-07:00

Kuuaega on möödunud nagu linnutiivul. Teisest küljest on tunne nagu oleksin siin olnud juba kolm kuud! Olen mõõtmatult tänulik neile, kes tagant torkisid ja julgustasid, et tulla juba juulikuu alguses (kuigi enda kokkupakkimiseks jäi niimoodi väga vähe aega).

Selle kuuajaga siin sain aimu uuest tööst, tegin läbi kõiksugused tehnilised nii töö- kui eraelulised protseduurid, leidsin kodu! Loomulikult ei eelda ma, et saaga sellega nüüd läbi on ja Belgia mind enam millegagi ei üllata :) Aga olen nüüd natukene aimu saanud, kuidas siin ellu jääda. Kui septembris jälle suureks töörabamiseks läheb, siis vähemalt ei ole enam logistilist stressi ja tead kuhu minema pead, kuidas käituma ja mida tegema.

Nüüd aga pakin kohvri kokku, jätan töömehed koridori värvima ning sõidan väljateenitud puhkusele! :)

Uute blogimisteni mõne nädala pärast!

Kodukõrts

2011-07-31T11:56:00.000-07:00

Raamatus „Minu Brüssel“ on öeldud, et igal kohalikul on oma kõrts kuhu õhtul minna. Mul siin on üks selline restoran/kõrts/baar 20 m kaugusel välisuksest, tänava nurgal. Tegelikult on siin suisa kaks kohta – lisaks normaalsuuruses kõrtsule, selle kõrval ka imepisike itaalia toidukoht, kust saab süüa ka kaasa osta.

Tähistamaks puhkuse algust, käisime reedel sõbrannaga ja proovisime ära mõlemad. Muuhulgas tegin tutvust kohaliku roaga – rannakarbid e les moules. Maitsesid päris hästi. Väidetavalt olid keskmiselt head, kogukusest ja rasvasusest olevat puudu jäänud.

Kohvi ja koogi tellisime itaallaste juures. Teevesi tuli esialgu koos enesetapu korraldanud putukaga. See tassitäis visati suure kaarega tänavale saateks kommentaar: „“Brüsseli vesi!“. Ääää, ma mõtlesin, et võin seda siin vabalt kraanist juua J Ainuke probleem selle veega on, et tapab kodumasinaid – tekitab hirmsasti katlakivi.

Minu panna cotta oli söödav, tiramisus olevat liiga vähe küpsist olnud. Aga kõik need pisikesed puudujäägid korvas omaniku magussõbralik teenindus ja pruunid silmad J

Kiidame mõlemad kohad heaks ja läheme teinekordki.

90% kodust korras

2011-07-31T11:34:00.000-07:00

Oehhh, nüüdseks võib eestlasele kohaselt tagasihoidlikult öelda, et hakkab looma! :) Kui nurkades vedelevad kastijäänused ära viiakse ning IKEAs väikse tiiru teen, siis võib patjadele laskuda ja elama hakata (loe: siis saab 24/7 olmeprobleemidest segamatult tööd teha ;)).
Uudishimulikele mõned klõpsud elamisest. Kuigi ega pildi pealt ikka päris täpselt aru ei saa ja seega peab kohale tulema, et oma silmaga veenduda :)

Köök:

Elutuba:

Magamistuba:

Magamistoa kõrval vannituba:

See tuba on teile (varsti lükkan magamisaseme ka sisse):

Ja sealt otse terrassile:

Ja hommikul hakkan tööle jalutama läbi sellise pargi (koosolekutele ca 10 minutit, esindusse ca 20):

Olete oodatud!

Trepid ja kastid

2011-07-30T11:50:00.000-07:00

Minu peas asub maja kolmandal korrusel ja on läbi 2,5 tasandi. Ainuüksi korteris sees on 42 trepiastet J Te ei kujuta ette kui kaunid sääremarjad ma siin endale saan! Aga ega inimene rumal ole – esimeste päevadega olen juba ära õppinud, et enne kui alla hakkad minema või üles ronima, mõtled kolm korda, mis kaasa peab võtma J

Trepid on kitsad, eriti väliskoridoris. Kolijameestel võttis ikka vee seda minu varandust treppi pidi üles vedades. „Boonuseks“ olid värskelt valgeks värvitud koridoriseinad, mida nad siis nende kastidega laveerides vältima pidid. Neil see õnnestus kenasti, kohe näha, et profid! Mina näiteks õhtul koju tulles ja oma kohvrit üles sikutades, suutsin muuhulgas oma musta käekoti värviseks saada J

Korterist esimesel tasapinnal on mul köök ja elutuba. Köögis imeline gaasipliit (suure ahjuga! – kes minu viimase kahe aasta Tallinna korteris käisid, teavad, mille üle ma kilkan). Elutoal pisikene rõdukene ja kamin, mis väidetavalt peaks töötama ka. Piltidel vaated rõdult ja köögi aknast (siseõue).

Teisel korrusel on vannituba – vanni ja aknaga, ning magamistuba - kahe riidekapiga, üks neist hiiglama suur! Kujutate tsikid ette, et mul on nii suur kapp, et selles on ka pärast kõikide riiete (ja voodipesu ja kottide jms) sisse pistmist ikka veel laialt ruumi! J Lisaks on siis veel väike juurdeehitis, kuhu peab ronima üsna kipakat treppi/redelti pidi. Sinna tekib külaliste magamistuba. Ning sealt saab otse terrassile. Kõik põrandad on täispuit, aknad ka. Maja on muidugi vana ja siin ning seal on amortiseerumise jälgi, aga see kõik muudab olemise veelgi mõnusamalt brüsselilikuks. Samas peab nende kulumisjälgede suhtes ettevaatlik olema. Siin on nimelt selline süsteem, et ega sellega ei arvestata, et elamise käigus asi kulub. Nii nagu eluaseme said, pead pärast välja kolimist ka selle tagasi andma. Minul on ju siin ka kogu mööbel sees, mis tähendab seda, et esmaspäeval olevat käinud keegi onu, kes kõik asjad üles luges ja korteri olukorra fikseeris. Mingi hetk on siis minul õnn seda nimekirja näha ja kuuaega aega omaltpoolt märkusi teha. Oma elu laialilaotamise käigus olen juba üles kirjutanud, kus on kriim või mis logiseb, et seda pärast minu kraesse ei aetaks. Rahvasuu räägib hirmujutte omanikest, et kes katki läinud pudrunuia asemele üürniku ostetud uhiuut (ja ehk ka paremat) nuia ei aktsepteerinud ja tagatisrahast üüratu summa sisse nõudsid lihtsalt seetõttu, et polnud ju sama nui, millega korter üle anti… Ootan põnevusega oma nimekirja (ikka prantsuse keeles, nii ehk saan asjade nimetused selgekski).

No ja nüüd olen siis lahti arutanud kõiki neid kaste ja paberinutsakaid. Et huvi üleval hoida, lisan siia praegu pildid seeriast „enne“, homme ehk on elamine juba seda nägu, et saab teha ka „pärast“ pilte J

Naabrid

2011-07-30T11:21:00.000-07:00

Teisipäeva õhtuks kutsusid majanaabrid mind tutvumisõhtule J Ma vist ei ole veel avalikustanud, et meil siin majatäis eestlasi! Esimesel korrusel väike perekond – ema, isa ja pisipiiga, pereisa töötab minuga ühes kontoris; teisel korrusel neiu, kes ka töökaaslane ning nüüd siis mina kõikse kõrgemal. Võime Eesti lipu välja panna J

Nii et tutvumisõhtu oli väga ladus ja lobisemist jätkus kuni öötundideni. Tehti mulle Brüsselis ellujäämisõpet ja tutvustati erinevaid veinisorte J Arutasime koridori koristamise graafikut ning jagasime minu terrassil päikesevõtmise kohtasid (lootuses, et järgmisel aastal ehk ikka on suve ka siinmail).

Kolmapäeva varahommikul pidid saabuma kastid, seega ei tundnud mõistlik hilisõhtul teise linnaotsa sõita, et siis hommikul jälle tuldud teed tagasi seigelda. Jäin ööbima. Lahke naabrinaine andis esimeseks ööks teki ja padja (sest minu omad olid ju nendest alles jõudvates kastides). Kamba peale kirjutati mulle valmis ka silt, ukse peale panemiseks, sõnum töömeestele „Tere, ma nüüd elan siin. Magan, palun mitte segada“ J Prantsuse keeles muidugi.

Hommikul ärkasin linnulaulu peale J

Koduomanik

2011-07-30T11:07:00.000-07:00

Kui nüüd sõrmedel kokku lugeda, siis on täna mind ees ootamas viies öö minu uues kodus! Nädala alguses sain võtmed näppu. Teisipäeval oli tervituspidu. Kolmapäeval saabusid kastid. Nüüd tegelen juba mitmes õhtu sellega, et leida igale asjale tema koht. Aga nüüd kõigest järgemööda.

Sellest ma juba varasemalt kirjutasin, kuidas ekslesin linnatänavail, et leida oma korteriomaniku esindaja kontorit. Olimegi kahekesi. Ta kinnitas, et tal on luba omaniku nimel leping allkirjastada ja näitas selle kohta kaheleheküljelist prantsuskeelset väidetavat volituskirja. Põhimõtteliselt oleks seal võinud templite ja allkirjadega kinnitatult olla kirjas, et „minu vanaema elab maal ja tal on kirju lehm“, ma olek selle peale ka targa näoga pead noogutanud ja nõus olnud J Peab ikka nats keelt õppima…

Allkirjastamise käigus jõudsime veel korra arutleda kokkulepitud summade üle. Omanik olla nimelt üle öö ümber mõelnud ja leidnud, et oleks ikka aus mõnede asjade eest 30 eur rohkem küsida. Mina ei tahtnud sugugi nõus olla. Haldur siis tuulas erinevates paberites ja tegi mulle hinnavõrdlust. Mina jäin enda juurde. Provva lõi käega, ju siis oli väärt proovida, aga seekord ei läinud läbi J

Kohapeal näitas mulle ka elektri- ja gaasifirmaga kodulehte ja sisestas sinna minu eest lepingu sõlmimise jaoks vajalikud andmed. See süsteem nägi Belgia kohta kuidagi ülearenenud välja! Senimaani ei ole firma minuga veel ühendust võtnud. Aga lamp põleb ja gaasipliidil tegin süüa, nii et varustamine toimib.

Esmaspäeval võtmetele järgi tulles leidsin eest värvilõhna täis väliskoridori (värvitakse seinu ja trepi käsipuud) ning tolmused töömehed minu korteris boilerit uuema vastu vahetamas. Las aga toimetavad, ma ei olnudki plaaninud samal päeval sinna jääda.

Järgmise asjana tegin endale selgeks prügimajanduse põhitõed ja tekitasin neli kogumisanumat. Kollasesse kilekotti pistetakse paber ja papp. Sinisesse plastik. Valgesse kogu muu olmeprügi ja eraldama peab ka klaasi, mille viid selleks ettenähtud konteinerisse. Lisaks on veel võimalik sortida ka bio(aia)jäätmeid (rohelisse kotti) ja mingeid asju veel, aga selle kohapeal sai mu mälu otsa J Täis prügikoti tõstad esmaspäeva või neljapäeva õhtul ukse taha tänavale, kust see teisipäeva ja reede hommikul prügiauto peale korjatakse. Valgeid kotte võib vist mõlemal selleks ette nähtud õhtul välja poetada, siniste ja kollastega on mingi muu diil, aga ma hetkel ei mäleta mispidi täpselt J

Netti saan jagada lahkete naabritega mitmepeale. Levib minu köögis ja elutoas kenasti. TV lepinguga tegelen kunagi sügisel.

Nii et ma olen nüüd siis omas kodus! Tulge külla!!!

Mõned ajad hoiaks nüüd pangast eemale…

2011-07-27T07:05:00.000-07:00

Iseseisvuspäeva järgseks varahommikuks kokkulepitud ajal oma pangapoisi (ütleme et ta nimi on Lavro) kontorisse sisenedes, lõi juba ukselt vastu tugeb pohmelliaroom J Jutu käigus selgus (mitte et ma ise detaile oleks uurinud), et Lavro vend kolis uude korterisse ja siis oli vaja seda tähistada ning pidu venis hommikul kella 5ni. Lavrol oli endast kohe siiralt hale – kuidas see päev küll üle elada!?

Asja juurde minnes. „Ahah, ahnii, pangagarantiid vaja“, ümises Lavro mu värskelt allkirjastatud rendilepingut uurides. „See ei ole probleem, teeme ära. 100 eur, pluss 2% tagatiseks ette nähtud summalt, pluss veel mingi teenustasu, sobib!?“. „Vou-vou-vou, kuidas palun!?“, kiljatasin ehmunud mina. Sellistest lisakuludest ei olnud mulle keegi rääkinud. Pidi ju mingi blokeeritud arve tekkima ja sinna pannakse vajalik summa kõrvale, mille eest see pank veel nii palju kasseerib!? Lavro selgitas lahkelt, et muidu me teeme jah sellise blokeeritud summa variandi, aga teil siin lepingus, et tahate panga garantiid. Uurisime siis üheskoos teksti, tema prantsuskeelset versiooni ja mina eestikeelset. Oli kirjas jah, et pangagarantiikiri, aga et blokeeritud konto olemasolu kohta. Näitasin Lavrole näpuga, millist prantsuskeelset lõiku ta lugema peaks (eeldades, et seal on kirjas seesama, mis kõrvalseisvas eestikeelses lõigus). Lavro loeb, noogutab ja-jaa, ja-jaa, eino konkreetselt kirjas, et garantiikirja tahate! Ei saa kontot teha, omanik ei ole pärast nõus. Pakkusin siis, et helistame omanikule. Mõeldud tehtud. Lavor haaras toru, võttis lonksu käeulatuses olevast veeklaasist (selgitades, et vesi pidi parim pohmaka ravim olema!) ja pidas siis maha pika prantsuskeelse monoloogi, vahepeal käega minule viidates. Ma isegi ei osanud aimata, kuhu suunas see vestlus läheb. Aga kui lõpuks lõppes, siis oli otsus, et loome konto! J 100+xx eur nagu maast leitud J

Lavro hakkas pabereid vormistama. Muuhulgas küsis, kas ma olen abielus. Mõtlesin, et ju siis on vajalik info konto blokkimiseks. Tunnistasin ausalt, et ei ole. „Ahah, ahah… Kas te ikka seal Luxemburgi platsi peol olete juba käinud? Seal on linna parimad kogunemised neljapäeviti, kõik noored ja ülikonnastatud tulevad kokku. Ma käin ka alati, näen palju kliente.“, jutustas Lavro paberitega sahmimise vahepeale. „Nii kirjutage siia alla, võtke omaniku allkiri ka, siis tulge tagasi, me paneme oma allkirja ja siis kohe tekibki konto! Ja millal teil minuga aega kohvi juua oleks?“… „Aaaa, äää, ööö, no teeks selle tehingu nüüd kõigepealt ära ja siis vaataks seda kohvi asja“, püüdsin end viisakalt nats kummalisest situatsioonist välja keerutada. No on ikka närvil sel mehel!?! J

Pärast seda kui olin ka omaniku allkirja saanud ja mõned päevad hiljem panka tagasi läksin, oli Lavro (õnneks? J) hetkel hõivatud ja üks teine poiss korraldas asja ära. Abieluseisu ja kohvi joomise harjumust üle ei küsinud. J

PS Googel translate abiga selgitasin välja, et prantsuskeelses versiooni ei olnud blokitud kontost midagi räägitud… J

Eluheidikud

2011-07-27T06:41:00.000-07:00

Mina ei ole varem nii suurt erineval viisil kerjavate inimeste kontsentratsiooni näinud kui Brüsselis. Raha nurumisel ollakse suisa loomingulised. Lihtsaim ja tavapäraseim viis on kurva näoga tänaval istuda. Mu praegusel koduteel on üks härrasmees, kes istub igal hommikul ühes kohas. Aga minu arust ei ole ta üldse pühendunud oma „tööle“. See kopikate korjamise topsik on pigem nagu igaks juhuks jalge ees, et ehk keegi midagi puistab ka. Sest härra ise samal ajal vahib hoolega ringi, kommenteerib teetöölisi, hõigub midagi kihutavatele autojuhtidele, takseerib põhjalikult prouasid, kes mööda õõtsuvad jne.

Teine variant on metroos ronge ootavatele inimestele ligi astuda, paluda raha heategevuseks ja et kõik võimalikult ametlik näiks (võib-olla ongi), lasta oma nimi ka kirja panna ja summa, mida annetasid. Sellisel viisil raha korjajad on tavaliselt noored kambakesi liikuvad tüdrukud. Astuvad ligi, kui raputad nende prantsuskeelse vadina peale pead, siis lülitavad kohe hollandi keelele, kui selle ka ei reageeri, võtavad su ette inglise keeles. Vähemealt saavad keeled suhu.

Metroorongides laulvaid moosekante on ennegi nähtud. Tõmbavad mõne nukraviisilise „kandleloo“ ja püüavad siis enne järgmist peatust kõigil vagunis viibijailt münte välja pigistada.

Üks versioon, kuidas ära kasutada seda, et inimesed on liikuvas ja kinnises vagunis, oli juhtum, kus tütarlaps astus sisse ning jagas kõigile kohaolijatele laiali kollased lehekesed. Sellel oli kujutatud imearmas lokikestega pisikene tüdruk, seal kõrval pikk abipalve teemal „anneta raha, et plika vähist terveks ravida“. Mina jõudsin juba mõelda, et selle raha eest, mis on kulutatud nende lendlehtede trükkimisele, saaks ju ka juba natuke ravimeid osta. Siis aga tuli tüdruk ringiga tagasi ja kuna ma raha ei näinud andvat, korjas näpust ka lendlehe. Õige kah, mis sa siin raiskad paberit nende peale, kes ei hooli!

Ja oi kuidas mulle ei meeldi, kui sellisel viisil raha teenimise protsessi on ka loomad kaasatud L Mitu koera üles rivistatud, mõnel juhul koerapojad ka ringi tuterdamas… Oleks siis, et ma saaks kindel olla, et minu jäetud rahast mingi kindel osa ka looma söögi jaoks läheb…

Loovaim kerjamise versioon, mida näinud olen, on autode vahel kepslevad vanamehed. Teistes riikides on küll seda juhtunud, et valgusfoori taga seistes on ajalehepoisikesed ligi tulnud või autopesijad. Siin aga ootab onu kuni fooris autojuhtidele punane tuli põlema läheb ja hakkab siis ühe autoakna juurest teise juurde laveerima, topsik pikalt ees. Kes ja miks talle sellisel viisil raha peaks andma!? Võib-olla suure südamega inimesed, kes kardavad, et onkel niimoodi lõpuks veel liikumahakkavate autode rataste alla jääb…

Lisatud pilt on illustratiivne ja ei taha kellegi kurva saatuse üle nalja teha.

Metroo disko

2011-07-27T06:39:00.000-07:00

Mina läheks heal meelega peole, kus keerutab plaate Brüsseli metroo DJ! J Eks sellest on siin ja seal kirjutatud ka, et muusika Brüsseli metroos on hoolikalt valitud ning varieerub vastavalt kellaajale. Keset päeva sinna sattudes tuleb kõlaritest mõnus (disko)muusika. Sihukene, mis paneb kaasa ümisema ja harvad ei ole juhud, kus näen mõnda rongi ootavat inimest rütmikalt põlvi nõksutamas. Õhtupoole, pärast tööd, on meloodiad meelelisemad, rahulikumad, vahel suisa romantilised. Kontorisumin ununeb. Ja siis päris öötundidel lastakse klassikalist muusikat, pidavat noortekambad eemale hoidma ja kuritegevust vähendama.

Laulud on alati ingliskeelsed, see oli ainuke võimalus tagada, et prantsuse ning hollandikeelseid laule ühepalju mängitaks – null siis antud juhul J

PS Pilt pärineb internetist

Käisime metsas, trammiga

2011-07-21T12:01:00.000-07:00

Et kõik ausalt ära rääkida, siis peab tõdema, et mind ei ahvatlenud mõte oodata 3h kuniks paraad algab. Seega võtsin lahkelt vastu kutse minna parki jalutama. Kaugemasse parki kui see mille kõrval sõjardid marssima hakkasid. Ma loodan, et mu giid parandab mind, aga ma arvan, et see oli park nimega Bois de la Cambre. Suur-suur maa-ala imelise muru ja hiiglasliku tehistiigiga, jalutusradadega suurte puude all, võimalusega maksta paadimehele, kes su tiigi keskel olevale saarekesele restorani viib ja pärast tagasi toob (loomulikult pead maksma ka tagasisõidu eest). Seal saab siis vastavalt soovile ja ilmaoludele lesida, kitarri pinistada, õlut juua, jäätist limpsida, tervisesporti harrastada (vt allolevalt pildilt, ma kasutasin ka võimalust end treenida). Võid tulla üksi, sõbraga (vt allolevalt pildilt minu sõpra :) ) või terve perekonnaga.

Ühel hetkel muutub taimestik tihedamaks, kaovad ära teeviidad (kui mitte arvestada silte, mis annavad juhiseid, kes täpselt sel rajal liikuda võib – inimene, hobune või ratas) ja leiadki end metsast!

Selle metsa nimi oli Foret de Soignes. Sildid hoiatasid, et seeni ei tasu korjata ja metsas võib kohata kitse, kägu ja kotkast. Mõnevõrra teistmoodi mets oli kui Eestis. Kõikjal kõrged lehtpuud ja üsna pime ning lage metsaalune. Mustikaid sellises metsas ei korja. Küll aga leidsime pooltooreid põldmarju mida mõnuga vitsutasime J

Päeva saak, nagu mu kaaslane ütles, oli üks jänes, pool oravat ja terve hobune (+marjad). Jänes oli käbe ja valge tagumikuga, orav oli veel käbedam, seega nägime teda vaid vilksamisi nõgesevõsas sahistamas ja ma pean usaldama oma teekaaslast, kes väidab, et oravad on seal vöödilised ja Koreast sisse toodud. Hobune oli kodustatud.

Ja nagu eelmises sissekandes juba sai nimetatud – jalutuskäik lõppes tugeva vihmahooga, sinna juurde järjekordse eksimisega teelt ning tänu selle tehtud trammisõiduga. Trammi ma ju ei olnud veel proovinud. Oli täitsa luks ja viis kohale.

Belgia iseseisvuspäev

2011-07-21T11:32:00.000-07:00

21. juulil on Belgia iseseisvuspäev. Tegelikult toimub lahkulöömine Hollandist ametlikult juba 4. oktoobril 1830, aga iseseisvuspäevana tähistatakse 21. juulit, mil Léopold I sai 1831. aastal esimeseks Belgia kuningaks.

Loomulikult on kõik ametiasutused sel päeval suletud, kinni on ka enamus poodidest ja osad söögikohad. Mina jalutasin sel hommikul teise linna otsa oma üürilepingut sõlmima (keegi pakkus, et tõenäoliselt ei olnud see omaniku esindaja belglane, kui ta oma kontorit ka sel pühal päeval lahti hoidis). Üle pika aja oli väljas soe ja päikeseline ilm. Tänavad olid inimtühjad, autod liikusid vaid kesklinnas. Suutsin vahepeal, vaatamata google map´ist välja prinditud marsruudile, ära eksida. Küsisin esimeselt (ja ainukeselt) tänaval vastu tulnud härralt teed, näidates paberile kirjutatud tänavanimele. Härra tegi mulle prantsuse keeles lahkelt selgeks, et inglise keelt ta ei oska ja jube kurb, et mina prantsuse keelt ei räägi, aga et kui ma tahan seda tänavat leida, siis vaadaku ma tänavasiltide nimesid. Nii on lihtne orienteeruda ja leida vajalik tänavaots. Vabandage väljenduse eest, aga sel varasel hommikutunnil tuli mul vaid pähe: „No shit Sherlock!?“ Tänasin naeratades ja ekslesin edasi. Ette rutates olgu öeldud, et leidsin õige koha ja leping sai sõlmitud. Üksikasjadest teises sissekandes.

Minu armsad sõbrad, kes on siin linnas juba mõned head aastad mööda saatnud, ei reageerinud minu küsimustele, et kuidas iseseisvuspäeva tähistatakse ja kus on paraad jne. Kohe näha, et vanad olijad – on juba nähtud ja tehtud. Selgitasin siis omalkäel välja, et peamised üritused toimuvad minu praeguse elukoha lähedal asuvas Parc de Bruxelles ja jalutasin asja kaema. Põhimõtteliselt oli tegemist pereüritusega, kus peamiselt said end välja elada lapsed hüpates batuudil, mängides jalgpalli, tehes sumomaadlust, lunides vanematelt õhupallide ja jäätise otsmist jms. Vanemad jälgisid oma võsukeste tegemisi kõrvalt ja vitsutasid samal ajal hot doge (mh pakuti näiteks ka hapukapsaga hot-doge) või karastasid end pärastlõunal väikse kokteiliga.

Ümberkaudu olid tänavad kinni pandud ning oodati marsi algust. Kuningalossi ees näis olevat suurem tunglemine, teised sättisid end sisse tänava äärde. Paraadini oli jäänud veel ca 3 tundi…

Kõikjal üles pandud valjuhäälditest kõlas popmuusikat ning lapilistes mundrites neiud jagasid lendlehti s.t paraadi toimumist kirjeldavad trükiseid. Minu arust väga hea idee panna paberile kirja, mis järjekorras erinevad sõjaväelised rühmituse mööda marsivad! Eestis pead tavaliselt pingsalt kommentaatoreid jälgima ja üritama siis pilti ning nende kommentaare kokku panna, et kas see oli nüüd jalavägi või noorkotkad või hoopis tankipataljon.

Paraad ise jäi mul nägemata. Olin selleks ajaks linna teises otsas. Pealegi hakkas 10 min pärast paraadi algust kallama nagu oavarrest! Ja see looduse mäss jätkus täpselt nii kaua kuniks oli marssimist… Kohalik nimetas seda iseseisvuspäeva vihmaks, mis pidi alati alla sel päeval alla sadama. Ju siis näitas ilmataat nii oma heakskiitu Belgia rahvale. Vihm tähendavat ju rikkust J

Sekeldused pangaga jätkuvad...

2011-07-21T10:39:00.000-07:00

Poolteist nädalat pärast minu esimest pangas käiku laekus postkasti kaardilugeja. Sihukene plastmastist kalkulaator, kuhu saad oma kaardi sisse pista ja see annab sulle siis numbreid, mida PIN koodina sisestada. Kaardist ei olnud endiselt kuulnud ja pangapoiss ei vastanud… Esmaspäeval õnnestus mul imekombel ta telefoni teel tabada. Läbi häda sain viimase selle nädala vaba vastuvõtuaja (reede hommikuks), mis siis et ma juba eelnevalt nädalal kolm korda olin seda küsinud. Uurisin talt rutakalt ka kaardi kohta, et lugeja juba on, kas nüüd saaks kaardi ka? Poiss kinnitas, et ja-jaa, kaart on kohal, tulge misiganes ajal läbi. Mõeldud, tehtud – lõuna ajal jalad selga ja panka. … Üllatus-üllatus, kohapeal siiski selgus, et kaart ei ole veel tulnud. Hakkasin kergelt närvi kaotama ja üritasin selgitada, et kaks nädalat möödas. Teenindaja ütles, et olgem täpsed, möödas on 12 päeva, nii et kui 10 päevaga oli lubatud, siis hetkel väike hilinemine ja tulge kolmapäeval jälle… Kusjuures minu kontaktpoiss istus samal ajal seal kõrval, nina arvutis (ei näinud just kõikse hõivatum välja), kuuldes, et mul häda, läks tuhnis ise ka veel korra kaardisahtli läbi… ning istus sõnalausumata tagasi oma kohale…

No mis teha, teenindaja pole ju süüdi, eks ma siis tulen kolmapäeval jälle. Ja ohh imet! Kaart oligi kohal!!! Olin suisa põnevil kui tagasi kontorisse jõudsin ja end esmakordselt internetipanka sisse logima hakkasin. Ja jälle ohh imet – see ei toiminud!???!!

Kerge klimp tuli kurku ja silmad läksid vesiseks, kujutasin juba kuidas jälle lontis kõrvadega panka marsin… Leidsin siiski panga kodukalt inglisekeelse abitelefoni numbri. Teenindajani jõudmiseks pidin sisestama ca 4 erinevat numbrikombinatsiooni (sh oma panga ID, mis koosneb ca 20 numbrist). Võttis suts aega, aga lõpuks kuulsin toru otsas abivalmis härrasmeest. Kurtsin oma mure nii kuidas oskasin ära, vandudes, et ma ausõna sisestan õiged numbreid ja PIN-e, aga no ei lasta mind sellesse tõotatud panka… Härrasmees oli mõistev, palus mul nimetada veel kolm erineva pikkusega numbrikombinatsiooni ning kogu selle jada lõpuks teatas, et kaart on sünkroniseerimata! Aga et ta ajab selle asja kohe korda. Küsisin igaksjuhuks üle, et kas see tähendab, et ma ei pea panka minema. Härra kinnitas, et absoluutselt mitte, peate pr Senkel kõigest veel tunnikese ootama ja siis on ligipääs teie rahale teie endi kätes… Kõlas liiga hästi et olla tõsi, aga tänasin teda ülevoolavalt ja suure kergendustundega. Et mitte mängida oma õnnega, tegin uue katse 1h ja 20 minutit hiljem… Selgus, et mul on raha J

Homme hommikul lähen pangalt garantiikirja saama, selle kohta, et mul on olemas 2 kuu rendi ulatuses vahendeid… ma üldse ei arvagi, et see lihtsalt läheb, aga millised katsumused sellega kaasnevad, ei oska ennustada…

Vahelduseks Varssavist ja suvemõnudest Brüsselis

2011-07-17T13:29:00.000-07:00

Varssavi suvi oli minu jaoks üllatus – vihmahoog järgnes vihmahoole. Vahepeale tulikuuma päikest, nii et kokkuvõtteks oli tegemist väga niiske ja sooja olemisega. Sellised pidigi olema suvekuud Varssavis.

Teisena üllatas linn ise. Palju ei oodanud, sest pole kelleltki soovitavaid kirjeldusi Varrsavi kohta kuulnud. Aga oli see nüüd meeldiv seltskond, päikeseline ilm või tore giid, igatahes oli enne lennukile kiirustamist vanalinnas tehtud väike tiir täitsa tore ja huvitav. Meeles peab pidama, et kõik mida näed ja mis tundub justkui sajandeid vana, on tegelikult ehitatud (taastatud) pärast II maailmasõda.

Kahtlustan, et Varssavi kaitseingel – sõjardist merineitsi, oli kariibimere piraatide 4. osa loojate inspiratsiooniallikas J

Rahvasuus levivaid lugusid, kuidas Varssavi endale kaitseingli sai, on mitmeid. Muuhulgas on räägib üks legend, et Kopenhaageni merineitsi on Varssavi oma romantiline õeke J Aga tegelikult puudub ajalooürikutes ametlik seos selle olendi ja linna vahel.

Brüssel näitas sel nädalavahetusel oma belglaslikumat poolt.

Sai poodeldud (ostsin sooje ja musta värvi riideid… sest ilm on siin nii sügisene L. Ja nädala sees sattusin tutvuste kaudu outlet poodi, kuhu saab sisse vaid kliendikaardiga J); sushit söödud (mitte et see väga belglaslik oleks J, aga sõbranna soovitas Börsi lähistel hubast kohakest, kus sushi tõesti hästi maitses); Zebras (suminat täis joogikoht kesklinnas) õlut joodud ja elavat muusikat nauditud; kinos käidud (internetipõhist piletiostuvõimalust ei leidnud, seega seisin koos veel ca 100 inimesega sabas... Teine huvitav fakt oli, et pileti peale ei olnud märgitud kohta – kes ees, see saab parema istumise); pühapäeva hommikul les Marolles linnaosas ilmatusuurt võileiba söödud ja antiigipoodide aknakesi imetletud. Targemad teadsid rääkida, et see on ainukene piirkond linnas, kus poed ka pühapäeval avatud.

Muuhulgas sai tuult ja vihma trotsides ära käidud ka Brüsselis rannas – kanali äärt palistav „liivarandade“ ja palmipuudega piirkond, mis avatakse kunagi juuli alguses ja korjatakse kokku augustikuus.

Põhimõtteliselt ongi tegemist paarisaja meetri ulatuses kulgeva munakivitänavaga, mille ääri palistavad erinevaid, enamasti lõunamaiseid, sööke/jooke/kokteile pakkuvad välikohvikud ja -baarid.

Sekka liivakastid, kus saab parem ilma korral tõenäoliselt rannavollet jms mängida. Õhtupoolikuti toimuvad vabaõhu üritused – ühisvõimeline, tantsutrennid, bändid, disko. Üks väga kirju ja kaootiline piirkond J

Linn hakkab juba omaks saama – kohtan tänaval ja ühistranspordis tuttav nägusid ning seda mitte ainult eurokvartalis. Ükspäev jäin silmitsema metroos minu kõrval istuva naise raamatut. Lasin pilguga üle teksti ja ükshetk taipasin, et ma saan kõigest aru!?... Ei, kahjuks ei ole kohalikud keeled mulle üleöö külge hakanud, kõrvalistuja luges eestikeelset kirjandust J

Puhkuseni 2 nädalat. 1.08 õhtul maandun Tallinnas J

Belglaste loogika ja täheühendite imeline maailm

2011-07-12T09:44:00.000-07:00

Autojuhid on siin jalakäijate suhtes väga aupaklikud. Ei ole ohtu, et sind sebra peal alla aetaks. Olen aru saanud, et tihtilugu jalgratturitel nii hästi ei lähe. Liiklus on nende jaoks igapäevane ellujäämiskursus, ju siis seetõttu neid siin liiga palju ei kohta. Aga jaa, autojuhid on viisakad! Üks oli täna suisa nii „viisakas“, et hakkas mulle tuututama ja rooli taga kätega vehklema, üritades tõenäoliselt selgeks teha: „Mis sa passid, mine üle!“. Ma loomulikult jalutasin selle peale teisele poole teed samal ajal vastu viibeldes: „Ma tänan, aga jalakäijatel on punane tuli“, osutades fooritulele. Onul läksid silmad suureks, ilmselt tuli selle foori olemasolu talle ootamatult, kuid vastas seejärel häbeliku naeratusega ning lehvitades stiilis „Pardoon, minu viga“ J

Mu pangapoiss näitas iseloomu. Kirjutasin talle, püüdes kokku leppida uut kohtumist, et saada üürilepingu sõlmimiseks vajalikku panga garantiikirja. Rumalast peast täpsustasin, et vaja sihukest kirja ja N summa peale. Vastus tuli üllatavalt kiirelt, tehes mulle üsna konkreetselt selgeks, et kui ikka garantiikirja on vaja, siis peab seal kirjas olema tagatis suuruses N+1!? (Ma arvan, et isegi Belgias peaks kehtima eraõiguse põhimõtted ning kui ühele poolele suisa kotti pähe ei tõmmata, siis peaks see poolte omavaheline asi olema kui suures summas teineteisele midagi garanteeritakse). Kirjutasin uuesti selgitades pikalt ja põhjalikult, et summa N on meil lepingus fikseeritud ja korteri üürileandja on ka nõus ja selliseid lepinguid on enne ka sõlmitud samasuguse tingimusega (ja et lõppude-lõpuks peaks see ikka poolte endi otsustada olema). Vastus oli lühike – peame järgmine nädal kohtuma. Seda minagi!... Siiamaani ei ole ta mu palvele konkreetne aeg kokku leppida, veel vastanud…. J

Tööalaselt olen tänaseks omal nahal tunda saanud kuidas toimivad enamus minu uue tööga seotud moodustised – SAWP; FoP MFF; COREPER; ECOFIN J Katmata on veel GAC, see leiab aset järgmisel nädalal, COCOF ja tõenäoliselt saan lähikuudel selgeks veel nii mõnegi lühendi.

Töönädala kaks viimast päeva toimetan Varssavis.

Turust, eestlusest, ilmast ja esimese nädala kokkuvõte

2011-07-10T10:24:00.000-07:00

Ristisin oma roosa turukoti sisse! Sõbranna juhatas mind kättpidi Midi turule. Õnneks ei pidanud sinna minema kell 7 või isegi mitte kell 8, aga ka kell 10 tundus pühapäeva hommiku kohta väga varajane. Olin ennast soovituste kohaselt võimalikult tagasihoidlikult (loe: vaeselt) riidesse pannud, et mitte liiga ostujõuline välja näha. Teadupärast ei käi ma ka muul ajal versatsides ja gutsides, aga jätsin siis targu säravamad ehted koju.

Kui mina oma sõbrannaga pärast mõneminutilist metroosõitu kohale jõudsin, oli turg juba täies hoos. Turg iseenesest nagu iga teine – palju rahvast ja trügimist, lettide taga mustad mehed, müügiks kaup alates puu- ja juurviljadest, lõpetades võlts käekellade ja Hiinas toodetud olematu kvaliteediga riideesemetega. Võrreldes Eestiga oli erinev müüjate kõvahäälsus – üksteisest üle karjudes kutsuti rahvast just oma kaupa ostma ja ikka ning jälle võis kuulda hüüdeid „oiro, oiro, oiro!“ (st euro, euro, euro, mis tähendas, et saadaval oli 1 euro eest nt kaks mangot või patsakas liistakaid herneid vms). Lisaks tavapärasele kesk- ja kadakaturu kraamile võis leida ka vürtse; eksootilisi puuviljasid; värskelt sulgedest puhastatud tuvisid; kuhjade kaupa erinevate lisanditega oliive; grillitud jäneseid; suuri ilusaid potililli ja toataimi, mille hind Eestiga võrreldes oli ca 3 korda väiksem (kahtlustame Hollandi lähedust, tänu millele see võimalik).

Mina jäin oma saagiga väga rahule. Keegi mind liigses jõukuses ei kahtlustanud ning petta ei püüdnud. Lõpuks olin ostnud 10!! euro eest: kartuleid, tomateid, õunu, ploome, virsikuid, viinamarju, kurke, kaneeli ja ühe potilille. Eelnevat sissekannet lugedes saate aru kui külluslik see saaks selle raha eest on! Ühegi ostetud aed- ja puuvilja kilohind ei ületanud 1.50 eurot, potilille sain 2euroga ning kõige kallim ost kärus oli värskelt jahavatud kaneel J.

Pärast vedasime oma kaupa täis kotid Les Marolles pühapäevasele kirbuturule. Sealt sain oma uuele kontorilillele ka Brüsseli-päraselt sobiva potiümbrise. Ise väga rahul J

Võite mind aga oma sõpradele, tuttavatele eksponeerida kui klišee kehastust – pärast siin veedetud nädalat ihkab minu hing õiget musta leiba ja kartulit!? Eestis ei viitsinud ma ise kunagi kartuliga jännata, lõuna ajal sai seda ikka vahel söödud. Aga siin läksin turule ja kartulid oli mu esimene ost J Ning eile õhtul lahkuval kolleegil külas käies vitsutasin kitsejuustu ja grillitud loomafilee kõrvale mõnuga külaliste kaasa toodud musta leiba.

Eilsest õhtust veel – kolleegi elamine asub eurokvartali kõrval, suurte klaashoonete külje all. Väiksed armsad siseõuedesse avanevad terrassid ja rõdukesed enam imestama ei pane. Küll aga lõbustas kogu seltskonda õhtu läbi ühe naabri koduloom – ca igal täistunnil kõvahäälselt kirev kukk! J Ei tea, kas naabrid portugallased…

Ilmast rääkides – eile ütles üks mitmeid aastaid Brüsselis elanud sõbranna tabavalt: igapäev peaks kotis kaasas olema varustus alates bikiinidest kuni vihamkeebini J Ilm on tõesti väga muutlik! Hommikul lähed hõlmu kokku vedades tööle läbi külmalt lõikava tuule ja palvetad mõtteis, et see vihm veel natukeseks taeva jääks. Õhtul tuled tagasi ja tahaks kõik seljast kiskuda, sest lõõskav päike kütab olemise väga palavaks.

Esimese nädala kokkuvõtteks – küsimusele, et mis ma nüüd siis arvan või tunnen, vastan endiselt põiklevalt J Kõik on ju veel nii uus ja harjumatu. Selle eest olen küll lõputult tänulik, et mul siin juba sõbrad ees ja et nad viitsivad minuga tegeleda ja mind õpetada J

Aaa, veel üks seik – täna turult „koju“ jõudes, leidsin koridorist ühe tüdruku, kes uuris meie postkaste. Üritas tuvastada, milline võiks tema korteri juurde kuuluda. Saime jutule, avastasime endid elavat samal korrusel ja lõpuks ilmnes, et tegemist lätlannaga, kes ka juulikuu algusest Läti alalises esinduses tööl J Ma arvan, et te veel kuulete temast, sest ta oli nii ülevoolavalt õnnelik selle eest, et minu leidis J Naabreid on ikka tore kohata!

Väljavõtteid esimestest päevadest suurlinnas

2011-07-06T11:26:00.000-07:00

Kui korteri numbriks on kõikides paberites märgitud D69MD, siis ärge lootke, et te kindlasti sellise numbriga korteri ka leiate. Sest tegelikult on nr 69D! Lugema peab hakkama keskelt kahele poole: MD = linnaosa lühend, 69D= korteri uksele kantud number.

Esimesel hommikul kümblesin külmas vee. Mitte et see mu uus karastamismeetod oleks, lihtsalt ei tulnud sooja vett. Saatsin kontaktisikule anuma kirja. Õhtuks oli olemas nii kuum vesi, kui alguses streikinud internet, aga lift ei töötanud… Kõik asjad ei saa kunagi liiga korras olla.

Sinisilmselt arvasin, et kui pangas pidulikult aeg kinni pannakse, siis pärast seda väljun sealt kindlasti Belgia arvenumbri ja kaardiga. Tegelikult tulin tagasi linnakaart näpus. See kingiti mulle kui linna uustulnukale. Lisaks sain esimese õuekutse – kuna mul sihukene amet, siis võin ehk väikse promilliga ka sõita ja panga poiss arvas, et oleks sobilik mind endaga koos peole kaasa võtta. Seejärel mu kontakt haihtus, kirjale ei vastanud, telefoni ei võtnud. Aga täna siiski lõpuks teatas, et mul on nüüd arveldusarve nr. Kaart saabub 10 päeva pärast… Õue veel ei kutsunud, ju annab endale aru, et mul ju pole veel raha või kaarti selle kättesaamiseks ;)

Metroo on väga mõistlik leiutis. Viib kiirelt igasse ilmakaarde. Aga igakord kui ma sealt välja tulen, siis on mul tunne, et tahaks käsi pesta… ja jalgu… ja nägu… Omajagu räpane on see linnake, aga see justkui sobib siia. Ja leidub ikka helgemaid kante ka.

Senimaani olen tööle ja muudesse ametiasutustesse jala jõudnud. Metrood saab kasutada kui olen koduotsinguil. Mina olen muidugi veel täitsa roheline ülevaadatud korterite arvu poolest (kuues kohas olen käinud), aga on ka juba päris erinevat valikut nähtud. „Mustamäe korteritest“ kuni ehtbrüsselilike mitmetasandiliste elukohtadeni. Ühe elamise suhtes tunnen kerget armumise tunnet J Aga no vaatab, kuidas kujuneb.

Internetist leiab ka kuulutusi, aga kordades lihtsam näib olevat mööda tänavat jalutada ja vaadata, kus on ukse (või akna või mõlema peal) väljas oranž silt "huur". Seal tavaliselt peamised parameetrid kirjas ja kontaktnumber ka.

PS Linnatänavail ekseldes kohtasin veel üht põieprobleemidega elukat.

Hinnad võtsid jalad nõrgaks. Söögipoes. Kõik on enamvähem topelt kallis. Ma ei kujuta ette kuidas ma siin oma puuviljaõgardluse välja saan elada… Alla 3EUR kilohinnaga on keeruline midagi leida. 500g maasikaid maksab 5EUR (keskturul sai viimati kilo 3EUR eest ja see oli veel kallis), 6 keskmist ploomi 2EUR, 1 l mahla alla 1.65 ei ole veel kohanud, ostsin leiva peale punast kala.. te ei taha hinda teada! J Nii et söön rõõmuga viimast portsu sõbrannade stardipaketist leitud pastast J Ja ootan, et keegi Eestist musta leiba tooks. Ausalt palun!

Stardipaketti kuulnud roosast poekotist ka üks pilt J Ma arvan, et minu ostukäru saab siin tänavatel üks edevamaid olema kõikide nende teiste kärude kõrval!

Allahindlustele veel jõudnud ei ole. Kui välja arvata ühed 5EUR sussid, mis teel koju ostsin. See on õige jutt küll, et Brüssel on kontsakingade surm. Tänavad on nii kühmlikud ja sageli laotud väikestest kividest, kuhu vahele konts kinni kipub jääma. Nii et nende uute sussikestega on hea ringi libistada J

Keeleprobleemi praegu veel tekkinud ei ole. Nii prantsuse kui flaami kirjapildis leiab ikka mõne sõna, mis meenutab samasugust inglise või saksa keelest. Majade ustele kleebitud üürikuulutusi loen juba vabalt. Ja kui sulle ikka öeldakse, et mine kaalu oma ploomid seal apelsini pressi kõrval ära, siis saab ju sellest aru küll (ok, sealjuures näidati koht näpuga ette ja läksin sõna l`orange järgi kaalu otsima).

Au revoir!

1 pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna

2011-07-02T11:17:00.000-07:00

Nautisin kohustustevaba sünnipäeva ja mängisin turisti püüdes siiski aru saada, et ma nüüd elan siin :)

Sai söödud (friikartulid on ju teadupärast Belgiast pärit)...

ja joodud (siin võib isegi minust õllejooja saada kui seda kirsimaitselist mõnusat keelekastet õluks nimetatakse)...

väikseid tänavaid imetletud...

poiss muidugi jälle üle vaadatud (seekord Tour de France alguse puhul kollasesse riietatud)...

kohalikke vaatamisväärsusi pildistatud...

ja ilma nauditud...

vahvleid sõime ka, aga sel ajal pildi tegemiseks käsi ei jätkunud :)

Uus (elu)aasta võib alata!

Pisuke tagasipõige

2011-07-01T14:34:00.000-07:00

Enne kui oma esimestest suurlinna muljetest kirjutan, ohkaks veel korra sügavalt ja südamest ning avaldaks endale kiitust, et selle viimase kuu üle elasin ning kõik asjad nii kaugele suutsin organiseerida, et täna siin olen! J Kes ise mingil põhjusel on kasvõi kordki elus kogu oma vara(natukese – ilmneb, et kahe aastaga on inimene võimeline päris palju kraami külje alla koguma) kokku pakkinud ja teise ilma otsa kolinud, teab, mida see tähendab. Mina lugesin kokku, et olen ka ca 10 korda kotte kokku ja lahti pakkinud ning uues kohas uuesti alustanud. See on aga siiamaani Eesti piires olnud, erinevate linnade erinevates kodudes. Mõtlesin uljalt, et mis see siis seegi kord ära on…. Aga jaaaa, ettevõtmine osutus sama mitmekihiliseks kui üks suur mahlakas Peipsi sibul J

Nädala jooksul sooritasin kaks keele eksamit tõestamaks, et mul oskus suhelda võõrkeeles tasemel, mis vajalik välismaal töötamiseks. Inglise või prantsuse keel oli kohustuslik. Kõrgemal algtasemel pidi oskama mistahes muud keelt. Kaalusin vene ja saksa keele vahel. Kuigi teoorias oleks võinud ka nt mõne aafrika suguharu keele oskusega eputada. Mitte et ma seda oskaks, aga misiganes võõrkeelt ju küsiti J Tänu sellele katsele sain oma vägagi roostes saksa keelelt tolmu maha pühitud ning rääkisin õpetajale endast, kirjutasin sõbrale kirja, jutustasin mis pildil ja grammatikas tuli välja, et olen parem kui mu pesuehtne sakslasest sõber!

Tervisetestis tõestasin, et ka ilma regulaarselt sportimata võib rattal välja vändata tulemuse, mis pidi olema sama hea kui sportlasel. Tea, kas see oli kompliment… või!? Kuigi ma ikkagi ei saa aru, et mis kasu on teadmisest, et mu kopsud on korras kui äkki hoopis mu vaim on nõrk ja ma mu närvid ütlevad siin multikultuurses ühiskonnas üles? Aga seda ei testinud keegi. Maksaga on ka kõik hästi – sobib diplomaadi tööks J

Tallinna Uuskasutuskeskust kiidaks siin juures ja Laseringi Pärnu mnt poodi J Mõlemas võeti kenasti vastu minu asjad, millest ise enam ei hooli, aga mis kellelegi ehk rõõmu valmistavad. Uuskasutuses oli eriti lihtne – pistsid koti kodinatega ukse juures seisvasse kärusse ja tehtud. Ma loodan, et mõni sinna niimoodi oma prügi ei poeta.

Laseringis tuli välja, et pooled minu poolt ära põlatud noorusaastate plaadid olid tegelikult vuhvlid J ja teise poole kohta ütles poiss ausalt, et pärleid siin ei ole jah J (no mispärast ma need siis ära viisin!). Ühe vuhvli aga tunnistas olevat nii hea muusikavalikuga, et pani enda jaoks kõrvale. Ülejäänu läks komisjonimüüki ja mina ei pidanud hakkama muusikat prügikasti viskama.

Kokkuvõtteks – 30 päeva pärast teada saamist, et olen valitud lähetumaks Brüsselisse, viisid kolijapoisid mu korterist välja 31 kasti ja kastikest (igal kastil kirjeldus a’la riided, nõud, dokumendi jne ja üks uhkes üksinduses kast pealkirjaga gloobus J ). Selle protsessi käigus, pannes kirja oma vara eeldatavat maksumust, jõudsin tõdemusele, et minu muusikakogu, mis tegelikult ei ole väga suur, on enamvähem samas väärtuses minu riidekoguga. Ja et minu kingad kokku on kallimad kui minu lauahõbe. Ja et kast tööriistu on samas vääringus nelja väikse kodumasinaga.

Bobikut mul müüa ei õnnestunud. Seega kallistasin teda veel korra ja kui suve jooksul huvilisi ei teki, siis ehk võtan ta endaga väljamaale kaasa. Vaatame.

Oodates 30. juuni õhtul Tallinna lennujaamas oma lendu, hakkas vaikselt koitma tõsiasi, et mul on vaid üheotsa pilet, kaks kohvrit ja väga ülekaaluline käekott J Vabastav tõdemus!

Jätk järgmises sissekandes…

Kontaktinfo

2011-07-01T10:05:00.000-07:00

Tervitused Brüsselist!

Olen varsti juba 24h siin kohapeal siblinud. Kõigest pikemalt järgmises sissekandes. Kärsitumatele teadmiseks, et jah, jõudsin (kohale, Kaisa abikaasa lahkel kaasabil), leidsin (Kadri otsitud täitsa luks olemisega kuuajalise varjupaiga (vt pilte allpool), mille Katri kätte juhatas ja sealjuures mind ka roosa stardipaketiga toetas :) ), tegin (natukene juba tööd ka oma uues kontoris).

Aga kõigepealt siis lühidalt minuga kontakteerumise võimalustest:

Peastaap asub järgmised kuuaega aadressil: Leopold Lendersstraat 6, 1210 Brussels, Mailbox 75. Võite kaarte saata ;) Kuigi ma tegelikult ei ole veel oma kirjaboxi võtit saanud.

Seega parem saatke kaardid minu tööaadressil: Rue Guimard 11/13, 1040 Brussels.

Isiklikud kõned numbril: +32 4999 81940, (töökõned) lauale: +32 2227 4369.

Algame algusest

2011-06-19T07:07:00.000-07:00

Siit saab alguse tõestisündinud lugu sellest kuidas üks Alutaguse metsade vahelt pärit plika Brüsselisse kolis. Väikselt maalt suurde linna. 2000-pealisest alevikust rahvaste paablisse. Ei midagi erilist väiksearvulise, aga tööka ja edasipürgiva Eesti rahva jaoks. Aga oi kui suur samm ühele maalapsele :)

Kõrgelennulisi mõttearendusi kirja panema ei hakka. Päevapoliitikat ka kiruda ei plaani. Kirjutan sellest, kuidas elu läheb, nii et pere, sõbrad ja muud huvilised kursis oleks.

Kohtumiseni,
Brüsselis/Tallinnas

Monika